Arvutused

Hindrik loendab varbaid: üks (üks), neli. Kaks tuleb ka vahest, kolm üliharva ja viis ei iial.

Õhtul arutab õrna häälega oma elevanti:
"Silm. Teine ka silm. Palju silma!"
"Nina. Koll."
"Suu." (musitab)
"Kovv (kõrv). Teine ka kovv. Palju!"

No ja siis muidugi kallistab, sest Hindrik on kõva kallistaja. Käime mõnikord Kaubamajas lasteosakonnas, seal tervitab Hindrik kõiki mõmmisid ja notsusid ja Lottesid kallistusega, nagu armsaid sugulasi.

"Palju" on viimasel paaril päeval tal lemmiksõna.
Huvitav, et ta täpitähti ei suuda hääldada. Selle kohta on kindlasti teooria. No umbes selline, nagu kuulsin veregruppide kohta: "0" tähendab "old" ja on vanim veregrupp, AB aga noorim. Võib-olla on täpitähed ka siis noorimad?

Hindrik

Hindrik on minu ainus poeg. Sündis 24. jaanuaril 2007. aastal. Enne teda olin lastevõõras ja isegi pelgasin neid. Tundusid sellised tüütud, kogu aeg tahtsid midagi. Nii harva, kui nendega üldse kohtusin.

Minusugustele võin öelda seda, mille peale isegi lootma jäin - enda lapsega on teisiti. No ja ongi. Mind õnnistati Hindrikuga, kes on väike heasüdamlik tembumees. Nüüd saan isegi mina aru, et laps tavaliselt õpib, mitte ei tüüta. Mõni tegelikult ikka tüütab ka, ma päris juhmiks ka pole vast muutunud.

Kirjutan siia mõned asjad üles, et meelest ei läheks. Paljud asjad lähevad, kahju ju.

Praegu, kui Hindrik on peaaegu pooleteistaastane, kaalub ta 11,6 kilo ja on 85 sentimeetrit pikk. Suus on 16 hammast (puudu veel 4). Viimane nelikhambumine toimus väga valusalt, suure palavikuga, milelle lisandus neetud kõrvapõletik. Haigustest tüütab teda pidevalt nohu, peaaegu igal kuul. Väga tüütu! Korra oli ka 3-päeva-palavik, see on siis väga kõrge palavik, mis kestab 3 päeva ja peale mida laps muutub paariks päevaks täpiliseks. Paar kõhulahtisust on ka olnud, lisatoiduga alustamise paiku. Kah väga tüütu!

Hindrik õpib nüüd hoolega sõnu, ma pean kontrollima, et liiga palju ei vannuks.
Ta õpib ja jäljendab üldse palju. Püüdsin talle ükspäev potitreeningut teha, lasin tal mähkmeta ringi joosta terve päeva. Hindrik sai selgeks põranda kuivatamise. Potist pole sooja ega külma.

Hindrik on suurkoristaja ja suurõgija. Nii, kui ise sööma hakkas, noppis kõik suust ja tadrikust mööda läinud palukesed ilusti omale suhu. See ei tähenda, et ta üldse ei lagasta. Ma ei saagi aru - tema usina nühkimise ja asjade oma kohale paneku juures on kodus ikka kerge mahajäetud kaeviku tunne. Ma pole mingi pedant, et tolmukübemetega peakest vaevaks, aga ometi aeg-ajalt saan keskmist sorti vapustuse kodu saintaarsest olukorrast.

Hindriku esimesed sõnad olid "täädu", "amp", "aitäh" ja "mämm-mämm". Esimese sõna tähendus on siiani arusaamatu, kuigi ta korrutas seda kuid, teine sõna tähendab siis lampi. Panen siia mõned sõnad veel iseenda jaoks kirja, kuigi kõik kindlasti ei meenu. Mainin veel igaks juhuks, et "emmest" ja "issist" poel veel midagi kuulda olnud. Niisiis:
pall, auh-auh, kass, juua, õue, pai, kalli, alloo, anna, piss, kaka, pott, tädi, onu, tita, oioi, oih, aiai, lallallaa, puu, kuum, ninnu, auto, tuut-tuut, müts, kuku. Üldiselt vatrab pidevalt mingis oma keeles.

Tantsu lööb Hindrik suurima hea meelega, laulab ka, nagu vana joodik. Ta on suur seltskonnalõvi, mürab meeleldi oma isa-õe-venna-kasside-koerte-tädide-onude-vanaisade-vanaemaga. Minuga, oma emaga müraks hea meelega kogu aeg, aga ma ei viitsi. Igapäevaselt pisut mööbeldame ja siis annan ohjad talle üle.

Hindirkul olid ka mõned allergiad, aga nüüdseks on nendega vist ühel pool. Ei sobinud piimatooted, porgand, maasikad, tomat. Arvatavasti ka mesi ja munad, aga neid ma eriti ei toppinudki. Praegu sööb kõike, ainult rõõsa piima allergiat ei tea, sest mees keeldub rõõsast piimast ja kohupiimast kategooriliselt. Ehk läheb seegi üle.

Jalanumber on peategelasel 21 kanti. Sinised silmad, blondid kiharad. Üldiselt oma isa koopia. Mina olen tume mulk, roheliste silmadega.

Üleeile

nägin Balti Jaama poolses turuväravas pissivat meespensionäri.