Hetkeseis

Hindrik kaalub praegu 15,5 kg ja on 97,5 cm pikk. Peale veebruarikuist adenoidioppi on tal nüüd kahjuks arstipaanika. Ma ei kiida seda heaks, et lapsele öeldakse, et mängime nüüd toredat voodiga sõitmise mängu ja siis võõrad tädid veavad ta voodiga lifti, sõidutavad kuhugi ja hakkavad teda nõeltega sorkima. Tõenäoliselt hoiti teda ikka kinni ka, et ta ei rabeleks. Ema jäeti lifti ukse taha. Ei meeldi mulle see asi :(
Nii tehakse Tallinna Laspehaiglas Mustamäel.
Nüüd läheb Hindrik hüsteeriasse, kui tal palutakse näiteks selili heita, et jala pealt pulssi mõõta jne. Eks ma kinnitan talle, et enam ei juhtu nii, nagu haiglas ja hoian pöialt, et see paanika mingi hetk lõpeb.


Sõnad

Võtmed kõlisevad on Hindriku keeles võtmed kilksutavad.


Mängud

Peitusemäng käib nii, et mina pean end ära peitma ja silmad kinni panema. Siis Hindrik tuleb ja leiab mind üles ja helistab kellukest. Siis pean silmad avama ja jube põnev on.

Teine mäng on "Öökull ja Kummitus". See käib nii, et kustutame kõik tuled ära ja poeme koos teki alla peitu. Oleme kordamööda kummitus/öökull. Siis kolime teise teki alla jne.

Täna tuli H teisest toast, avas hoogsalt ukse ja ütles, et tahab olla raketiputukas. Ma küsisin, et kas kusagil multikas on selline, ta ütles, et jah, tema multikas on selline. Ta tahab raketiga sõita üles lambi poole.

Vestluseid

Hindrik (2,9) mainis hetkel kostuvat laulu ja ütles, et ta ootab seda lugu. Küsisin, mismoodi ta seda lugu ootab, Hindrik vastas: "Aeglaselt."

***

Raske päev, mina pinges ja närviline. Koristan ja lappan 5. kord sahtlist väljarebitud voodipesu kokku, kui elevil Hindrik ilmub toa uksele ja ütleb, et väike kauss on nüüd teetassis (tee sees muidugi). See on juuksekarv kaameli selgroole ja ma plahvatan:
"Ma ei taha sellest midagi teada. EitahaeitahaEITAHA!"
Hindrik tardub hetkeks ja küsib siis väriseva häälega:
"Kas ma meeldin sulle?"
Mul hakkab häbi ja ütlen talle, et muidugi meeldib.
Hindrik küsib ikka veel väriseva häälega:
"Kas sa ei taha mind?"
Siis hakkab mul ikka eriti häbi, nabin ta sülle ja räägin, et ikka tahan jne ja palun vabandust närvitsemise pärast.

***

Jalutame novembriõhtul õues, Hindrik on mul süles.
Hindrik nukralt: "Ma tahan kurb olla..."
Mina: "Miks? Mis sind kurvaks teeb?"
H: "...Juuksed..."
M: "Mis? Minu juuksed või?"
H: "Mhmh... Kas sinu juuksed on punased?"
M: "Eee... võib-olla mingi varjund... Pigem pruunid."
H (juba reipamalt): "Minu juuksed on kollased."

Paha tuju

Hindrik on üsna mõistlik laps. Eks ta muidugi ignoreerib mind mõistlikkuse piirides ja venitab kummi vahest nagu jaksab. Kui solvub, siis laseb end lihtsalt vaikselt ent dramaatiliselt longu, mõnikord langeb väga ettevaatlikult põrandale ka. Harvad pole siiski ka sellised juhtumid:

Täna päevaunest ärkas Hindrik kiusakas meeleolus, saatsin ta kotile tagasi ja ütlesin, et nii küll üles ei ärgata. Siis võtsin talt veel autode kaardipaki käest ära, sest ta rebis sellel pakendi katki ja ütlesin, et ta on liiga noor selle mängu jaoks. Selle peale tal tuju nüüd küll paremaks ei läinud :) Tuli mulle sülle puhisema ja pahisema, kurtis, et tal on paha tuju ja ta tahaks midagi visata. Väga kena temast :)

Ma soovitasin, et rebigu mingi paber katki ja visaku tükid maha. Pakkusin talle paari arvet. Esimese arve poole peal oli tuju juba jumalast hea.

Hiljem oli tegelane liiga energiline - makil punn põhjas, telekal punn põhjas, ise tuuseldas edasi-tagasi nende vahet ja hüppas diivani peal ning mullegi kukile ja sülle. Kupatasin ta veidi pahasena teise tuppa, et olgu seal, kuni normaalseks muutub. Hindrik läks vastumeelselt, sulgedes enda järel hoolikalt ukse. Paari minuti pärast tuli mingi raamatuga teisest toast ja teatas, et ta on nüüd normaalne. Ongi.

Killud

Täna hommikul ronis Hindrik mulle kaissu ja ütles "Keeda putru". Hakkab pihta.

Eile vaatas Hindrik baby.tv-d: "Näe, see on sild. Rong sõidab üle sildi."

Hindrik ütles: "Need on ujumispüksid. Kala omad. Kalal on pepu." Selge see, püksid tõmmatakse ju üle taguotsa ja kalad ju ujuvad.

Hindrik vannis: "See on dušš. Dušiga saab pesta. Siuke lugu siis."

Noppeid

Hindrik süveneb rääkimise ja loogika põnevasse kunsti. Toon ajaloo huvides välja paar seika.

Maal, vanavanematel külas

Käisime H-ga külavahel jalutamas. Kägu kukkus metsas. Tegime selgeks, et see on kägu, kes kukub. Hindrik jäi tee peale kannatlikult seisma. Ma varsti küsisin, et miks sa seisad? H vastas, et kägu tuleb varsti. Ilmselt nad mängisid H arust käoga siis peitust.

Toas küsisin Hindrikult üles, kes tegi metsas "kuku-kuku", Hindrik jäi mõttesse. Mõtes veidi ja ütles: "Jaanalind". Kui segaduse ära klaarisime, ütles H: "Kägu ei tule."

***

Nägime autosõidu ajal tee ääres heinamaal lehmi. Hindrik ütles, et loomaaias oli lehm.

***

Vanaema juures jalutasime õues, näitasin H-le toonekurepesa ja lindu ennast ka seal sees. Hindrik oli rõõmus ja läks kaelkirjakut otsima võilillede sekka , iseenesestmõistetavalt. Ma ei hakanud teda eriti pidurdama ka.

Pärast sõitsime toonekure pesast mööda ja H teatas kõikidele, et see on toonekurgi kodu.

Kaheaastane Hindrik

Kaheaastane Hindrik on 89 cm pikk, jalg on nr 23, kaalub 13 kilo.

13. veebruaril lõigati kutil adenoid ninast ära. Haigilas käitus Hindrik hästi, sest seal oli kõrvalvoodis Saša Gorbatšjov, 5aastane vene poiss, kes sõnagi eesti keelt ei mõistnud. Hindrik kolis kohe tema voodisse elama, sõi ära kõik (mitte enda) sugulaste toodud toidud ja vaatas venekeelset "The Cars" filmi Saša DVD-mängijast. Saša ema oli väga tore, hoolitses mu lapse eest samal ajal, kui mina sain läbi loetud Mihkel Raua "Musa pori näkku".

Lasteaiatee on Hindrikul ligadilogadi. Käib nii:
Terve augusti
Pool septembrit
5 päeva oktoobris
4 päeva novembris
1 päev detsembris (ehk ainult jõulupeol - sealt sai tuulerõuged)
0 päeva veebruaris

Nagu näha – täielik allakäik. Üks haigus ajab teist taga. Põhiliselt nohu ja kõrge palavik, üks kõrvapõletik (suvel oli ka üks), üks kõhugripp, tuulerõuged. Loodetavasti hakkab nüüd tasakaalu mõttes ülesmäge minema. Märtsis käis juba 3 päeva, ehk venitab sel nädalal neljandagi välja, kuigi peale kolmandat jäi kohe jälle nohusse, köhasse ja palavikku. Inhalaatori abiga saime nohust päeva-paariga jagu – tõesti väärt riist on!

Hindrik lobiseb ja laulab vahetpidamata. Lobiseb vaikselt, laulab täispaueriga. Sõber Mihkel kuulis ta karjeid läbi telefoni täna ja tõi muusikalise eeskujuna ära Iggy Popi. Kui see laps bändi tegema ei haka, siis ma söön oma mütsi ära. Igal juhul on tore, et laulmine on Hindriku jaoks vähemalt sama loomulik, kui rääkimine.

Viimasel ajal hakkas Hindrik juba päris arukat juttu ajama. Peale 3 viimast lasteaiapäeva aga tuli vana segane jura jälle tagasi. Mingid otsatud sõnad, mille keskel on üks mõttestatud täht. No näiteks "tahan" asemel hakkas jälle ütlema "tahadadadada" jne. Kultuurne mees – kohaneb kiiresti uute oludega. Samas mida rohkem ta kodus vatrab, seda vaiksemaks mina jään ja sellega kohanemist ei ole veel märgata.

Muidugi on ka palju asju, mida Hindrik ei taha, ag ata ei dramatiseeri neid üle, lihtsalt konstateerib fakti. Ja mina konstateerin talle vastu, et see on täiesti normaalne, sest kaheaastane tõesti enamasti ei taha, midaiganes.

Kõik, kes Hindrikuga on kohtunud, tõstavad esile tema toredat iseloomu. Ta on tõesti silmatorkavalt seltskondlik, rõõmsameelne ja mänguhuviline, silmini tempu täis. Tupsu nimetab teda tervete närvidega lapseks. Ta tekitab inimestes igatsust. Mihkel ütles, et igatsust normaalsete inimsuhete järele. Teised igatsevad lihtsalt Hindrikut. Isegi tüse vene proua, kes verd võttis, ütles Hindriku kohta "solnuška". :)

Samas on poja ka hell – kallistab palju, teeb pai – enamasti ikka tuttavatega on see nii. Lisaks meeldib talle külalisi võõrustada – pakub erinevaid toite ja ei lepi eitava vastusega. Topib kasvõi iseoma kätega selle viinamarja või koogitüki armsa külalise suhu, et viimane taipaks, kui heast asjast ta loobuda püüab. Täna olid Birgit ja Hans Hindrikul külas. Hans oli vist peakülaline, sest Hindrik pakkus talle mitu korda rullbiskviiti, piima, jõhvikakommi. Hiljem leidsin vaiba alt ühe võiku ka, see tekitas mu peas kohe mitu võimalikku ideed.

Hindrik hakkab käänetele pihta saama, käänab küll omamoodi sõnu:
näpid-näpud
käsile-kätte
suule-suhu


Ta "jonnib" suhteliselt vähe. Aeg-ajalt kukub nuttu üürgama, kui ma talle mingit asja ei anna küsimise peale. Alguses seee ei meeldinud mulle, aga siis taipasin sõbralikult öelda "ära nuta" ja avastasin, et see toimib. Võimalik, et talle pole veel jonni-iga kätte jõudnud. Ma pole maha matnud võimalust, et seda iga ei tulegi. Kui tal on minu geenid, siis see võib saabuda alles 11. aastaselt. Kui ma ise seks ajaks pole täitsa ära lubjastunud, võib meie vahel siiski usaldus säilida ja äkki õnnestub see iga veelgi kaugemale edasi lükata – nii 20ndatesse... Aga see selleks. Hetkel on öö ja ma vist näen juba und :)